Page 12 - P12
P. 12
Naj La casa
Le naja’ tu ye’esik u ch’ala’atel Muestra la casa sus costillas
síiskunaja’an tumen ke’el. humedecidas por el frío.
Ti’ u xa’anil u jo’ole’ De sus cabellos de palma
tu ch’ajch’ajáankal u yalab ki’imak óolal. gotean resquicios de alegrías.
Ti’ u táan u yiche’ En su rostro
ts’o’ok u jáawal u pokpokxiik’ u páakat ku je’elsikubaj tu ha cesado de aletear su mirada que descansa en el
[páakab che’il kisneb. [marco carcomido de sus ventanas.
¿Ba’ax k’iin ka wixa’ab u pak’il tumen áak’ab? ¿Cuándo la noche orinó sus muros?
Ts’o’ok u káajal u t’inik yo’ kabil u xiich’e’. Exhibe sus venas.
Ichile’ Adentro
juntúul amej u tsolmaj u tikin xiik’ xk’uulucho’ob. una araña colecciona alas disecadas de cucarachas.
Máaso’obe’ Los grillos
tu jáalchi’itiko’ob u jíilibil u bek’ech suumil desovillan hilos de silencio.
[ch’e’eneknakil. Cada rincón desmenuza recuerdos.
Jáalmooye’ tu tsi’iktik u k’a’asaj. Pero así,
Ba’ale’ leili’, aun así
kex beyo’ leili’ u machmaj u k’ab yéetel koot de las manos tomadas con la albarrada
tu báaxal pilinsuut, la casa juega a la ronda,
tu k’íilkabtik u lu’umel. suda su polvo.
Táan u yok’ol k’óoben Llora el fogón
K’óobene’ tu tsikbaltikten u kuxtal. El fogón me cuenta su historia.
Táan u jats’ik in wich yéetel u múus iik’. Su aliento golpea mi rostro.
Tu ye’esikten u teejlil u tuunchil, Me enseña sus heridas,
bey xan u yeellil u yich, rostro chamuscado,
ku ye’esikten u ta’anil tu kíimil, cenizas moribundas,
bey xan u k’áak’il ma’ t’aabal tu beel. la deformidad de sus llamas.
Ku jopken yéetel u muk’yaj. Ardo en su angustia.
Mix ba’al ku páajtal in wa’alik. En silencio
Kin ts’áik majni ti’ leti’ in wich le concedo mis ojos para que llore.
ka páajchak u yok’ol.
U jo’ol in booch’ Con la punta de mi rebozo
In naachmaj u jo’ol in booch’ ka’ tin wa’alaj teech: Con la punta de mi rebozo entre los labios te dije:
táankelem tsíimin in puksi’ik’al ku p’úujul, ku yawat potro encabritado mi corazón relincha,
[che’ej, da de coces dentro de mi pecho cuando te vislumbra.
ku kokochaak’ ichil in tseem le ken u manak’t a taal. Hoy,
Bejla’e’, con la punta de mi rebozo
yéetel u jo’ol in booch’ remojando su tristeza en mis ojos
táan u ts’alik u k’om óolal tin wich digo:
tin wa’alik: Potro agonizante mi corazón
Táankelem tsíimin in puksi’ik’al táan u ch’íik u ts’ook mordido por la serpiente venenosa de tu desdén.
[u yiik’
chi’an tumen u k’aak’aas kaanil a p’eek.
Briceida, poeta, nació en 1969 en Campeche, comunidad de Tepakán, Nación Maya, México.
10 PALABRIJES 12 JULIO-DICIEMBRE 2014

